Written on the Stars

Pool vaheaega oleme Henryga filmide maailmas olnud. Midagi nagu teha ei ole, siis vahime filme päev otsa, põhimõtteliselt on mingid actionid, märulid, komöödiad ja fantaasiafilmid vaadatud: ,,Võluri õpipoiss", ,,Viimane õhutaltsutaja", ,,Kiired ja vihased: Tokyo drift", ,,Kiired ja vihased: Max Speed", ,,Mina olin siin", ,,Kadunud 60 sekundiga", ,,Detsembrikuumus", ,,Härra ja proua Smith"(nii värdjalt näeb välja eesti keeles see filmi pealkiri) ja ,,Lahingureeglid". Vaatamisele tulevad veel ,,Kaklusklubi", ,,Vääritud tõprad", ja ,,Beowulf". I think. 

Mul oli just pool tundi tagasi hullult mase olla. Masendus tuleb peale, kui vaadata mõndade inimeste suurepärast elu: ei mingeid probleeme peres, rahapuudust pole, Sul on kõik, mida iganes ihaldanud oled... või vähemalt peaaegu. Halleluuja nendele, kellel on peres suurepärased geenid. Palju õnne. 

...mina võin üldse perse käia seljuhul.

Jah, inimesed, mul ON madal enesehinnang. Mul on eluaeg olnud. Isegi paar-kolm super saavutust mu elus ei tõsta mu tuju parimaks. Oot... Olen ma midagi suurepärast elus üldse saavutanud? Hm.... Sittagi. Agavata, ma tahan saavutada, aga paljud ei lase mul seda teha, kaasa arvatud mina ise. Mõned on persevestid, ma ise olen saamatu värdjas. Ja veel... Kes iganes end nüüd puudutatuna tunneb: ei, kuradi, plõksi minuga, kui ma millegiga hakkama ei saa! Kui ma ei taha, siis ma ka ei saa. Kui ma ei suuda, siis mul pole piisavalt enesekindlust. Mingi värdjalt ülbe iseloomu ja vitulaadsete perverssete sõnadega mind paremaks muuta ei suuda keegi. Nagu kedagi üldse suudaks.. Nagu see midagi paremaks teeks. Teeb ensetunde paremaks, et mu kallal möliseda said? Võinoh, EMA mängida said? Grow up, bitch. Mul ei ole kerge viimasel ajal. Tra, millal mul üldse olnud on? Paljud vinguksid nüüd, ,,Oooo, nagu mul oleks, haahaa, midaiganes" Ma täitsa usun, aga kui Sa mind sisimas ei tea, siis võid otseteed tromboonide mängu saatel, käte plaksutamisel, käega viibates - putsi käia.

Mis edasi saab? Mis ootab mind ees 5 aasta pärast? 10? 20 aasta pärast? Miskipärast teeb mind see murelikuks. Närviliseks. Aga mis põhiline: ma tahan sellest sitast lahti saada, millega nende 5 aasta jooksul ennast kokku olen määrinud, kõik selle pasa enda pealt maha pesta, armid kinni kasvatada ja paksu, kõva sarvkihi endalt maha nülida.... kuidagigi...

Ma tean, et olen suuteline paremaks, võimekamaks, vägevamaks. Annaks mulle keegi teada, millal ometigi.. 

Ma võin olla sitapea, no olengi suht, sest ma ei täida oma lubadusi. Geenide värk vaata. Ma proovin kõigest väest olla parem, mitte parim (kuigi seda sooviksin), kuid parem vanast endast. Ma küll ei tea, millal see teostuma ja välja paistma hakkab... Ma olen nii kuradima kindel, et peale kooli olen ma täiesti muutunud.

Ära kunagi loobu sellest, mida sa tõesti teha tahad. Suurte unistustega inimene on võimsam kui kõigi faktidega inimene!

I know I can!

M.