Some kind of a freak

Iiio. Väga viis nädalavahetus oli. Välja arvatud praegune moment, või see, mis oli 5 minutit tagasi. Ok, poh. Nii, ja siis Kerli suutis mind ja emmet eile oma sada korda viimse piirini viia ? Ning paar-kolm vahejuhtumit veel, mis suutsid mind kettasse viia. Haah, kokkuvõttes tugev kolm on nv hindeks. Kui seegi. Vähemalt oli mul keegi superhea kõrval kogu nendel värdjatel hetkedel. Üks asi suudab mind veel masendusest päästa - muusika.
Ma tõesti ei viitsi midagi käsu peale teha eksole. Olgu, kui ema midagi teha käsib, võin ma seda teha. Aga kui mingi f-ing Oksaar annab f-ing 500 lk-lise raamatu nädalaga läbi lugeda, ajab see tõsiselt närvi. Ma tahan kõike ise teha, nii, nagu ise tahan. Kõike omal ajal. Selle raamatu läbi lugemine ei ole mingi probleem tegelt, aga seda ainult siis, kui mul oleks tuju seda lugeda. No, anna andeks, aga praegu pole mitte mingisugust tuju seda Da Vinci koodi lugeda. Tegelt ka. Tere tali.
Nooo davaii, ma tahan üht positiivset nädalat nüüd. Ma ei soovi ühtegi mölisemist, masehoogu, närvitsemist, põdemist ega töinamist. Vingumist veel vähem. Ja mis kõige tähtsam - egotsemist -, ei minu, ega kellegi teise poolt. Kapišš ? Damn. -.-
See aasta tuleb siis ma 18. sünna. Bljäät, nii ruttu ma nüüd küll suureks ei taha saada. Kuramus, ma kohati isegi igatsen lapsepõlve. 18. sünnat ma mingi raju peoga tähistada ei taha: ma pigem istun köögis laua taga ja põletan küünalt, vaadates vanu lapsepõlve pilte, pisar silmis ja nutt kurgus. Vot. 
Ja mis veel - ma ei taha hulluks minna, tõesti... Ma loodan, et veel pole liiga hilja abi jaoks..

Best wishes,
M.