Ma olen imelik. Mul on peas igasugused veidrad mõtted.. Samas, kuidagi imelik on nüüd kõike seda siia kirjutada... Hmm. No, ma olen nii kade. Ma kohe ei raatsi jagada kellegiga on kallikest mõtteilma. No.. jah.
Ta oli kaubanduskeskuse juures, läbi liuguste sai ta sinna uhkesse majja. Kõikidel oli kuidagi nii kiire. Kõikide pilgud olid nii.... tühjad. Üksik, harv nähtus on näha seal kedagi naeratamas. Turiste oli palju. Kõikidel oli midagi... vaja. Siblimist oli ka, palju. Ta liikus edasi, astus liikuvale trepile ja lihtsalt vahtis. Ta tundis end nagu mingi võõras, nagu mingi täielik maakas seal uhkes poes, nende kallite rõivastega inimeste keskel, kellest mööda minnes nende kalleid firmalõhnu tunned. Ta naeris enda üle ja astus trepilt maha. Ta oli seal poes niisama, mingit sihti, et tahaks kuhugi poodi nüüd kindlasti minna - polnud. Raamatupood tundus tegelikult isegi huviäratav...Kõndides nende inimeste keskel - neist möödudes on tunne, nagu mind poleks siin. On tunne, et mind ei nähta. Keegi ei saa mind katsuda, puutuda; keegi ei saa minuga õiendada ega midagi ja see on.... nii hea.
Ta lükkab oma heledaid juuksesalke näo eest ja uurib poe silte. Poe akendel on palju asju: küll kleite, kuulsuseid, pärleid, kalliskive, raha24 reklaame jnejne. Mingit erilist tähelepanu ei ärata. Võib neid niisama vaadata. Värvid on ilusad. Värvid tekitavad hea enesetunde.
Pole sihti, pole kiiret.. maailm nagu jääks seisma sel hetkel. Ja sel hetkel võib panna nii mõndagi tähele, mida sa varem pole pannud.. See tekitab tunde, nagu oleks uuesti sündinud. Kuidas? Miks? Milleks? - Aga see möödub. Ruttu.
Eks ta astub siis igavuse peletamiseks ühte riietepoodi. Pikad seelikud. Paar-kolm moest läinud asja isegi. Vahib ringi ja tunne on nagu ta oleks täiesti võõrast maailmast. Ta katsub erinevaid riidematerjale ja iga materjali katsudes tuleb talle mingi mälestus meelde. Siidi katsudes ta naeratab, natuke kurvalt, igatsus hinges; puuvill toob ta näole särava laia naeratuse. Poes ringi jalutades kõlab raadiost ta lemmiklugu ja ta nagu muutuks, kellekski täiesti olematuks olendiks: salapärane ja kindel, silmad nagu põleks. Ta hakkab vaikselt oma käsi trummitaktis vastu kintse lööma, täiesti omas maailmas. Ta lõpetab ja naerab vaikselt enda üle. Mõtleb, et ta on nii fucking imelik, siis jälle naeratab. Ta väljub poest ennem loo lõppu. Kaubanduskeskuse muusika on nii tüütu, alati üks ja sama. Enamjaolt. Õõh. Paar korrust trepist üles ja raamatupood on juba mõne sammu kaugusel.
Raamatupoes on midagi huvitavat. See hõng, see olemus ja see, et siin nendes raamatutes on nii palju kirjas, mida elu sees läbi lugeda ei jõuaks, tekitab suule väikse naeratuse, tekitab elevustunde. Ausõna, seal on niiipalju vaadata ja uurida, see on nii äge. Could stay there for days.
Raamatut lugedes tekib tunne, nagu ise oleks seal, nagu reaalselt näeks kõike, mis toimub. Igal raamatulehel on omajagu, palju, mõtteid, sõnumeid kirjas. Thrilleri-sarjade raamaturiiuli juures tekib siuke kõhe, tõsine tunne; romantika-raamatute riiuli juures olles tekib tunne, nagu oleks äsja oma unistuste poissi/tüdrukut suudelnud; fantaasiaraamatud tirivad oma lummuse keerisesse. Emotsioone on nii palju, f-ing põnev. Ja kui saaks, ostaks ta viimse, kui ühe raamatu fantaasiaraamatute riiulilt. Noh, kui kahjuks see võimalik pole, siis võib ju niisama neid näppida ja neid vaadata, suust ila jooksmas.
Nii hea on mõelda, et leidub inimesi, kes lihtsalt võtavad aja maha ja tulevad raamatupoodi, et lihtsalt uurida, lugeda raamatuid. Rahu lööb rusikaga näkku. Nii mõnus. Ta naeratab selle peale, silmates üht nooremat meest, kes ühte loodusteaduse raamatusse nii tähtsa pilguga süvenenud on.
It's important to not forgive who you really are, what do you really want and where do you want to be. If you are and act like yourself, you find your inner peace and happiness, so nobody can't take it from you.
What the fuck?! ........
M.
No comments:
Post a Comment