Pealkiri? Vot selline lugu: Made in Heights - Panther
***
Mu elu on kulgenud, viimasel ajal, rohkem ülesmäge. Rõhutan "rohkem". Mõne inimese tõttu olen sõna otseses mõttes olnud ka f*cked up, kuid muidu on kõik OK, sest ma saan üle.
Nagu me kõik teame, tuleks end ümbritseda inimestega, kes teevad sind rõõmsaks - tänu kellele tunned, et oled vajatud, sinust hoolitakse, sind tahetakse näha õnnelikuna, sind upitatakse ülespoole. Nagu me kõik teame, peaks nii tegelikkuses ka tegema, mitte ainult oma mõtetes. Enamus seda kahjuks ei tee. Enamus ajavad palju tarka suust välja, ise kuulan neid innustatuna, kuid need samad targad inimesed käituvad risti vastupidi. Kahju on. Siis püüan neile ise samamoodi tarka loengut pidada, siis ühel päeval murdun mina samamoodi ja käitun nagu kõige suurem dumb*ss, täpselt nende moodi. Positiivne selle juures on see, et ma ise saan sellest hiljem aru. Mingil ajal. Ning analüüsin oma käitumist. Ning et hiljem paremini asjalood välja tuleks.
Most of all - pürgin sinnapoole, kus mõtted saavad teostuseks, mitte ei jää õhku hõljuma/peas ketrama.
JJ-Street on parim avastus ja otsus, mida hiljuti teinud olen (aitäh, Boris). Peale tantsimise (millest tunnen äärmiselt võimast õnnetunnet), saan sealt ka vaimselt areneda. Treener Gerly kui ka treener Liisa jagavad tarkust ja kogemusi, mis on minu jaoks kui kuld mu kallisse varalaekasse. Iga kord peab trennis pliiats ja märkmik olema, muidu läheb kuld mu genereerijast/töötlusmasinast/varalaekast kaduma. Mis siis oleks kõige tähtsam minu jaoks? - usk, rõõm, kuuluvustunne, pidev eesmärkide seadmine ja täitmine, areng ja positiivsus.
Kui usku poleks, ei saabu ka õnnestumine. Kui sa ei usu, siis sa feilid, kindlasti kohe. Kui sa kujutad ette, et sa saad sellega hakkama, ja sellesse mõttesse usud, saad sa hakkama.
"Need, kes usuvad, et suudavad mägesid liigutada, teevadki seda. Need, kes seda ei usu, ei suuda. Usk käivitab jõu, mis annab selleks võime." - David J. Schwartz
Käisin oma kunagises koolimajas ja sain palju positiivseid emotsioone. Võimas tunne oli jalutada koridori peal ja teretada igat ettejuhtuvat õpetajat ja vaadata nende reaktsioone:
"Tere!"
"Tere-tere!"
Veidi aja pärast õpetaja taipab:
"Oiii, tere-tere, Maarja! Mis sina siin teed? Kuidas läheb?"
That's just... amazing.
Jagasin mõnele õpetajale jutu käigus oma psühholoogilisi ja elulisi tarkusi, et neid motiveerida. Of course, ma tean, kui raske on õpetaja töö, kui väärikas on õpetaja töö. Ma hindan õpetajaid ja nende tööd.
Muidugi sattusin ka mõne tuttavaga kokku, mis oli äärmiselt tore. Sai jälle vanu häid aegu meenutada. Ja tekkis ka mõte mõnda asja korrata.... Näiteks peaks kitarri uuesti kätte võtma, mängida mõni lugu... Peaks basskitarri kuskilt muretsema, seda mängima nii, et ihukarvad kerel püsti tõusevad.
***
And, what else:
- pipargoogid ja mandariinid on täiega in;
- surf on äge;
- sirge selg tagab kauni rühi ja oled 40ndates ka veel ilus (treeneri tarkus);
- minu sünna on täpselt kuu aja pärast (so what, eksole);
- lapsed on vinged;
- raamatuid lugema! Iga päev vähemalt 15 min;
- viisakus ennekõike;
- eesmärgid paika!;
- oma unistused tuleb täide viia, mitte neid oma peas mõlgutama. Tööta nende nimel iga. Jumala. Päev.;
- ärge olge keskpärased, be creative!;
- Usaldada tuleb kõige rohkem iseend, keegi teine ei tee sinu eest asju ära;
- ÄRGE KARTKE EKSIDA! Because:
Võimatu pole mitte midagi. Kõik on võimalik.
- M.
